IPv4 ja IPv6 on Interneti-protokolli kaks versiooni, mis on reeglite kogum, mis reguleerib seadmete Interneti kaudu suhtlemist. IPv4 kasutab 32-bitiseid aadresse ja võib toetada kuni 4.3 miljardit unikaalset aadressi, samas kui IPv6 kasutab 128-bitiseid aadresse ja võib toetada peaaegu lõpmatut arvu kordumatuid aadresse.
IPv4 ja IPv6 on mõlemad Internetis suhtlemiseks kasutatavad protokollid. IPv4 on vanem protokoll ja kasutab 32-bitist adresseerimist, mis võimaldab umbes 4.3 miljardit unikaalset aadressi. IPv6 on uuem protokoll ja kasutab 128-bitist adresseerimist, mis võimaldab peaaegu lõpmatul hulgal kordumatuid aadresse. Lihtsamalt öeldes on IPv4 nagu väike linn, kus majade jaoks on vähe ruumi, samas kui IPv6 on nagu suur linn, kus on lõputult ruumi uutele hoonetele.
IPv4 ja IPv6 on kaks Interneti-protokolli (IP) versiooni, mida kasutatakse võrku ühendatud seadmete tuvastamiseks. IP on põhiline sideprotokoll, mis võimaldab andmeid Interneti kaudu edastada ja vastutab andmepakettide marsruutimise eest seadmete vahel. IPv4 on IP vanem versioon ja seda on kasutatud Interneti algusaegadest peale. Interneti kiire kasv on aga viinud IPv4 aadresside ammendumiseni, mis on ajendanud IPv6 väljatöötamist.
IPv4-aadressid on 32-bitised numbrid, mis on väljendatud punktiirjoonena, näiteks 192.168.0.1. See vorming võimaldab umbes 4.3 miljardit unikaalset aadressi, mis võib tunduda palju, kuid sellest ei piisa, et toetada üha kasvavat Interneti-ühendusega seadmete arvu. IPv6 seevastu kasutab 128-bitiseid aadresse, mis on väljendatud kuueteistkümnendsüsteemis, eraldatuna koolonitega, näiteks 2001:0db8:85a3:0000:0000:8a2e:0370:7334. See vorming võimaldab peaaegu lõpmatul hulgal unikaalseid aadresse, mis tähendab, et igal seadmel võib olla oma kordumatu IP-aadress.
IPv4 ja IPv6 erinevuste mõistmine on oluline võrguadministraatoritele, IT-spetsialistidele ja kõigile, kes kasutavad Internetti. IPv6 pakub IPv4 ees palju eeliseid, sealhulgas parem turvalisus, parem jõudlus ja suurem aadressiruum. Üleminek IPv4-lt IPv6-le ei ole aga alati lihtne ning selle korrektse teostamise tagamiseks on vaja hoolikat planeerimist ja rakendamist.
Mis on Interneti-protokoll?
Interneti-protokoll (IP) on reeglite kogum, mis reguleerib võrgus olevate seadmete vahelist suhtlust. Ta vastutab andmepakettide marsruutimise eest seadmete vahel ja nende õigesse sihtkohta toimetamise eest. IP-aadresse kasutatakse võrgus olevate seadmete tuvastamiseks, võimaldades nende vahel andmeid saata ja vastu võtta.
IPv4
IPv4 on Interneti-protokolli neljas versioon ja tänapäeval kõige laialdasemalt kasutatav versioon Internetis. See kasutab 32-bitist aadressisüsteemi, mis tähendab, et saadaval on ainult 4.3 miljardit unikaalset IP-aadressi. See võib tunduda palju, kuid Internetiga ühendatud seadmete arvu suurenemisega hakkab saadaolevate IP-aadresside arv kiiresti otsa.
IPv6
IPv6 on Interneti-protokolli kuues versioon ja see töötati välja IPv4 järglasena. See kasutab 128-bitist aadressisüsteemi, mis tähendab, et saadaval on 340 unikaalset IP-aadressi. Võrreldes IPv4-ga on see tohutu kasv ja tagab, et IP-aadresse on piisavalt, et mahutada kõiki praegu Internetiga ühendatud seadmeid ja ka tulevasi seadmeid.
IPv6 pakub IPv4 ees ka mitmeid muid eeliseid, sealhulgas paremat turvalisust, paremat jõudlust ja tõhusamat marsruutimist. Kuid mitte kõik seadmed ja võrgud ei toeta veel IPv6-d, seega kasutatakse IPv4 endiselt laialdaselt.
IP-aadressid kirjutatakse erinevates vormingutes sõltuvalt kasutatavast Interneti-protokolli versioonist. IPv4-aadressid kirjutatakse punktidega eraldatud numbrite jadana, IPv6-aadressid aga tähtnumbriliste jadadena, mis on eraldatud koolonitega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Interneti-protokoll on reeglite kogum, mis reguleerib võrgus olevate seadmete vahelist suhtlust. IPv4 ja IPv6 on kaks Interneti-protokolli versiooni, kusjuures IPv6 pakub IPv4 ees mitmeid eeliseid, sealhulgas suuremat arvu saadaolevaid IP-aadresse.
IPv4
IPv4 ehk Interneti-protokolli versioon 4 on protokoll, mida kasutatakse Interneti kaudu suhtlemiseks. See on Interneti-protokolli (IP) neljas versioon ja seda kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval.
Üks IPv4 põhifunktsioone on 32-bitiste aadresside kasutamine, mis võimaldab maksimaalselt 4.3 miljardit unikaalset IP-aadressi. Kuna aga Internetti ühendatud seadmete arv kasvab, on IPv4 pakutav aadressiruum muutunud ebapiisavaks.
IPv4-aadressid esitatakse kümnendsüsteemis, kus on neli punktidega eraldatud numbriosa. Iga jaotise väärtus võib olla vahemikus 0 kuni 255. Näiteks 192.168.1.1 on kohtvõrkude jaoks tavaline IPv4-aadress.
IPv4 pakub võrgusuhtluseks mitmeid olulisi funktsioone, sealhulgas marsruutimine, killustatus ja teenuse kvaliteet. See sisaldab ka tuge sellistele protokollidele nagu TCP ja Internet Protocol Security (IPSec), mis pakuvad krüptimist, autentimist ja muid turvafunktsioone.
IPv4-l on aga mõned piirangud, mis on Interneti kasvades üha selgemaks muutunud. Üks neist piirangutest on aadressiruum, mis on viinud selliste tehnikate väljatöötamiseni nagu võrguaadresside tõlkimine (NAT) ja alamvõrk, mis aitab aadresse säilitada.
IPv4-l on ka mõningaid turvaauke, näiteks sisseehitatud krüptimise ja autentimise puudumine. See on viinud nende funktsioonide pakkumiseks lisaprotokollide (nt IPSec) väljatöötamiseni.
Üldiselt on IPv4 mänginud Interneti arendamisel olulist rolli, kuid selle piirangud on viinud uuemate protokollide, nagu IPv6, väljatöötamiseni.
IPv6
IPv6 on Interneti-protokolli (IP) uusim versioon ja on mõeldud IPv4 asendamiseks. Selle töötas välja Internet Engineering Task Force (IETF), et lahendada IPv4-aadresside ammendumise probleem ning pakkuda Interneti tuleviku jaoks turvalisemat ja tõhusamat protokolli.
Üks olulisemaid erinevusi IPv6 ja IPv4 vahel on IP-aadressi suurus. IPv6 kasutab 128-bitist kuueteistkümnendsüsteemi aadressi, mis annab palju suurema aadressiruumi kui IPv32-s kasutatav 4-bitine aadress. See võimaldab praktiliselt piiramatul arvul unikaalseid IP-aadresse, mis võimaldab määrata igale seadmele kordumatu aadressi planeedil.
IPv6 sisaldab ka mitmeid uusi funktsioone, mida IPv4-s ei ole. Üks neist funktsioonidest on automaatne konfigureerimine, mis võimaldab seadmetel automaatselt konfigureerida oma IP-aadresse, ilma et oleks vaja DHCP-serverit. Teine funktsioon on pakettide killustatus, millega tegeleb pigem saatja host kui võrk. See vähendab ruuterite koormust ja parandab võrgu jõudlust.
IPv6 sisaldab ka DNS-kirjete, Interneti-grupihaldusprotokolli, Multicast Listener Discovery ja paljude muude protokollide tuge, mis polnud IPv4-s saadaval. See muudab neid funktsioone ära kasutavate uute rakenduste ja teenuste väljatöötamise lihtsamaks.
IPv6 üks suurimaid eeliseid on selle ühilduvus mobiilseadmetega. Seoses nutitelefonide ja muude mobiilseadmete levikuga on üha olulisemaks muutunud protokoll, mis suudab täita nende seadmete ainulaadseid nõudeid. IPv6 toetab mobiilsidevõrke ja seda saab kasutada seadmete turvaliseks ja tõhusaks Interneti-ühenduseks.
Üldiselt on IPv6 IPv4-ga võrreldes märkimisväärne edasiminek ja pakub Interneti tuleviku jaoks turvalisemat, tõhusamat ja skaleeritavamat protokolli. Kuigi lahendamist vajavad veel mõned ühilduvusprobleemid, on IPv6 eelised selged ja sellest peaks lähitulevikus saama standardprotokoll avalikuks kasutamiseks.
Rohkem lugemist
IPv4 ja IPv6 on mõlemad Interneti-protokolli (IP) versioonid, mida kasutatakse võrgus olevate seadmete tuvastamiseks. IPv4 on 32-bitine süsteem, mis kasutab kordumatute aadresside loomiseks punktidega eraldatud numbrijada, IPv6 aga 128-bitine süsteem, mis kasutab kordumatute aadresside loomiseks koolonitega eraldatud tähtnumbrilisi jadasid. IPv6 võimaldab peaaegu piiramatult pakkuda kordumatuid aadresse, samas kui IPv4-l on piiratud pakkumine ligikaudu 4.3 miljardit unikaalset aadressi. (allikas: TechRadar, AVG, Lifewire, TechTarget, Hostinger)
Seotud Interneti-võrgu tingimused