P2P ehk Peer-to-Peer Protocol on võrgusuhtluse tüüp, kus kaks või enam arvutit ühenduvad ja suhtlevad üksteisega otse, ilma et oleks vaja keskserverit või vahendajat. Teisisõnu võimaldab P2P detsentraliseeritud suhtlust ja failide jagamist võrgus olevate seadmete vahel.
Peer-to-peer (P2P) protokoll on viis, kuidas arvutid saavad omavahel otse suhelda, ilma et oleks vaja keskserverit. See võimaldab kasutajatel jagada faile ja muid ressursse üksteisega võrgu, näiteks Interneti kaudu, ilma ühele juhtimispunktile tuginemata. Mõelge sellele nagu sõpruskond, kes jagab omavahel faile ilma vahendajata. P2P-d kasutatakse sageli failide jagamiseks, võrgumängudeks ja muudeks rakendusteks, kus kasutajad soovivad üksteisega otse suhelda.
Peer-to-Peer (P2P) on teatud tüüpi võrguprotokoll, mis võimaldab arvutitel üksteisega otse ühendust luua ja suhelda, ilma et oleks vaja keskserverit. P2P-võrgus võib iga arvuti toimida nii kliendi kui ka serverina, pakkudes ja vastu võttes andmeid teistelt võrgus olevatelt arvutitelt. See muudab P2P-võrgud väga detsentraliseeritud, tõhusaks ja skaleeritavaks.
Üks levinumaid P2P-võrkude rakendusi on failijagamine. P2P-failide jagamise abil saavad kasutajad faile otse üksteisega jagada, ilma keskserverile lootmata. See võimaldab kiiremat allalaadimist ja ribalaiuse tõhusamat kasutamist. P2P-failide jagamist on aga seostatud ka piraatluse ja autoriõiguste rikkumisega, mis on toonud kaasa juriidilisi väljakutseid ja vaidlusi.
Nendest väljakutsetest hoolimata mängivad P2P-võrgud digitaalmaailmas jätkuvalt olulist rolli. Need pakuvad detsentraliseeritud ja tõhusat alternatiivi traditsioonilistele klient-serveri võrkudele ning neid on kasutatud paljudes rakendustes alates võrgumängudest kuni hajutatud andmetöötluseni. Selles artiklis uurime P2P-võrkude põhitõdesid, nende toimimist ning nende eeliseid ja puudusi.
Mis on P2P?
Määratlus
Peer-to-peer (P2P) on teatud tüüpi võrguprotokoll, mis võimaldab seadmetel üksteisega suhelda ligikaudu võrdsetel alustel, ilma et oleks vaja keskserverit. P2P-võrgus toimib iga seade või sõlm nii serveri kui ka kliendina, tarnides ja vastu võttes faile, kusjuures ribalaius ja töötlemisvõimsus on jaotatud kõigi võrguliikmete vahel.
P2P-võrke kasutatakse sageli digitaalsete meediumifailide, näiteks muusika, filmide ja tarkvara levitamiseks. Neid kasutatakse ka failide jagamiseks, võrgumängudeks ja muudeks rakendusteks, mis nõuavad detsentraliseeritud võrguarhitektuuri.
Arhitektuur
P2P-võrgus on iga sõlm ühendatud võrgu teiste sõlmedega, moodustades võrgutaolise struktuuri. See võimaldab edastada andmeid otse sõlmede vahel, ilma et oleks vaja keskserverit võrgusisese suhtluse suunamiseks.
P2P-võrgud võivad olla struktureeritud või struktureerimata. Struktureeritud võrgus on sõlmed korraldatud hierarhiliseks struktuuriks, kus igal sõlmel on kindel roll ja vastutus. Struktureerimata võrgus ei ole sõlmed kindlal viisil korraldatud ja andmeid edastatakse sõlmede vahel ad-hoc viisil.
P2P-võrgud pakuvad traditsiooniliste klient-server võrkude ees mitmeid eeliseid. Need on skaleeritavamad, kuna võrk võib kasvada ilma täiendavate serverite vajaduseta. Samuti on need rikete suhtes vastupidavamad, kuna võrk võib jätkata toimimist isegi siis, kui mõned sõlmed ebaõnnestuvad. Samas võivad P2P-võrgud olla ka turvaohtude suhtes haavatavamad, kuna puudub keskasutus, kes võrku haldaks ja selle turvalisust tagaks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et P2P on võimas ja paindlik võrguprotokoll, mis on muutnud digitaalse sisu jagamise ja levitamise viisi. Selle detsentraliseeritud arhitektuur võimaldab suuremat mastaapsust ja vastupidavust, kuid nõuab ka hoolikat tähelepanu turvalisuse ja privaatsusega seotud probleemidele.
P2P võrgu arhitektuur
P2P ehk Peer-to-Peer on võrguarhitektuuri tüüp, kus kõik võrku ühendatud seadmed toimivad nii kliendi kui ka serverina. See tähendab, et iga seade saab faile edastada ja vastu võtta, kusjuures ribalaius ja töötlemine on jaotatud kõigi võrguliikmete vahel. Selles jaotises uurime erinevaid P2P-võrkude tüüpe ja nende toimimist.
P2P-võrkude tüübid
P2P-võrke on kahte peamist tüüpi: puhtad P2P-võrgud ja hübriid-P2P-võrgud.
Puhtad P2P võrgud on sellised, kus kõigil seadmetel on võrdsed kohustused ja võimalused. Need võrgud on täielikult hajutatud, mis tähendab, et puudub keskasutus ega server. Puhaste P2P-võrkude näideteks on Internet Relay Chat (IRC) ja BitTorrent.
Hübriid-P2P-võrkudes on seevastu P2P ja klient-server arhitektuuri kombinatsioon. Nendes võrkudes toimivad mõned seadmed serveritena, teised aga klientidena. Hübriid-P2P-võrke kasutatakse sageli suuremahulistes rakendustes, kus puhas P2P-mudel ei ole teostatav. Hübriid-P2P-võrkude näideteks on Skype ja Spotify.
Kuidas P2P-võrgud töötavad
P2P-võrgus on iga seade võrku ühendatud ja saab otse suhelda teiste seadmetega. Kui kasutaja soovib faili alla laadida, taotleb ta seda teistelt võrgus olevatelt seadmetelt. Need seadmed edastavad faili omakorda kasutajale. Seda protsessi nimetatakse failijagamiseks.
P2P-võrgud kasutavad hajutatud arhitektuuri, mis tähendab, et igal võrgus oleval seadmel on faili koopia. See muudab failide kiire allalaadimise lihtsamaks, kuna fail laaditakse alla mitmest allikast korraga.
P2P-võrgud kasutavad ka peer-to-peer tarkvara, mis on loodud failide jagamise hõlbustamiseks. See tarkvara pakub kasutajaliidest, mis võimaldab kasutajatel faile otsida ja neid alla laadida. Tarkvara haldab ka võrgus olevate seadmete vahelisi ühendusi.
Kokkuvõttes on P2P-võrgud teatud tüüpi võrguarhitektuur, kus kõik seadmed toimivad nii kliendi kui ka serverina. P2P-võrke on kahte peamist tüüpi: puhtad P2P-võrgud ja hübriid-P2P-võrgud. P2P-võrgud kasutavad failide jagamise hõlbustamiseks hajutatud arhitektuuri ja peer-to-peer tarkvara.
P2P-failide jagamine
P2P-failide jagamine on peer-to-peer võrgutehnoloogia, mis võimaldab kasutajatel jagada ja levitada digitaalseid meediumifaile, nagu muusika, filmid, raamatud ja mängud. P2P-võrgus toimib iga arvuti nii serveri kui ka kliendina, tarnides ja vastu võttes faile, mille ribalaius ja töötlemine on jaotatud kõigi võrguliikmete vahel.
P2P-failide jagamise ajalugu
P2P-failide jagamise tehnoloogia on olnud kasutusel alates 1990. aastate lõpust, kusjuures Napster on üks esimesi ja populaarsemaid P2P-failide jagamise rakendusi. Napster toodi turule 1999. aastal ja võimaldas kasutajatel omavahel MP3-faile jagada. Autoriõiguste rikkumisega seotud probleemide tõttu suleti Napster aga 2001. aastal.
Pärast Napsterit tekkisid teised P2P-failide jagamise protokollid, sealhulgas BitTorrent, Gnutella, Kazaa, eDonkey2000 ja Limewire. Need protokollid kasutasid failide jagamiseks erinevaid meetodeid ning neil oli erinev populaarsus ja edu.
Populaarsed P2P-failide jagamise protokollid
BitTorrent
BitTorrent on populaarne P2P-failide jagamise protokoll, mis töötati välja 2001. aastal. See võimaldab kasutajatel kiiresti alla laadida ja üles laadida suuri faile, purustades need väikesteks tükkideks ja jagades need võrgus olevate kasutajate vahel. BitTorrenti kasutatakse sageli suurte failide, näiteks filmide, telesaadete ja tarkvara jagamiseks.
Gnutella
Gnutella on detsentraliseeritud P2P failijagamisprotokoll, mis töötati välja 2000. aastal. See võimaldab kasutajatel otsida ja omavahel faile jagada, ilma et oleks vaja keskserverit. Gnutella oli populaarne 2000. aastate alguses ja seda kasutasid sellised rakendused nagu Limewire ja BearShare.
eDonkey2000
eDonkey2000 on P2P-failide jagamise protokoll, mis töötati välja 2000. aastal. See võimaldab kasutajatel serverite ja klientide võrku kasutades faile üksteisega jagada. eDonkey2000 oli populaarne 2000. aastate alguses ja seda kasutasid sellised rakendused nagu eMule ja Shareaza.
usenet
Usenet on detsentraliseeritud serverite võrk, mis võimaldab kasutajatel faile ja teavet jagada ja arutada. Usenet töötati välja 1980. aastatel ja seda kasutatakse sageli suurte failide, näiteks filmide ja telesaadete jagamiseks. Usenet ei ole tehniliselt P2P-failide jagamise protokoll, kuid see võimaldab kasutajatel faile üksteisega jagada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et P2P-failide jagamine on populaarne ja tõhus viis, kuidas kasutajad saavad jagada ja levitada digitaalseid meediumifaile. Kuigi autoriõiguste rikkumisega on olnud probleeme, arenevad ja täiustavad P2P-failide jagamise protokollid jätkuvalt, pakkudes kasutajatele kiiremaid ja tõhusamaid viise failide jagamiseks ja allalaadimiseks.
P2P eelised
Peer-to-peer (P2P) protokollil on traditsiooniliste klient-server võrkude ees mitmeid eeliseid. Siin on mõned P2P-võrkude kasutamise eelised:
1. Kiirem allalaadimine
P2P-failide jagamine võib pakkuda traditsiooniliste meetoditega võrreldes kiiremat allalaadimiskiirust. P2P-võrgus jagatakse faile otse kasutajate vahel, välistades vajaduse keskserveri järele. See tähendab, et kasutajad saavad faile korraga alla laadida mitmest allikast, mille tulemuseks on kiirem allalaadimiskiirus.
2. Ressursside tõhus kasutamine
P2P-võrgud on loodud ressursside tõhusamaks kasutamiseks kui traditsioonilised klient-server-võrgud. P2P-võrgus toimib iga arvuti nii serveri kui ka kliendina, tarnides ja vastu võttes faile, kusjuures ribalaius ja töötlemine on jaotatud kõigi võrguliikmete vahel. See detsentraliseeritud võrk kasutab ressursse tõhusamalt kui traditsiooniline võrk ja on kitsaskohtadele vähem vastuvõtlik.
3. Juurdepääs laiale hulgale ressurssidele
P2P-võrgud pakuvad juurdepääsu paljudele ressurssidele, sealhulgas filmidele, muusikale, videotele, mängudele ja muudele meelelahutusvormidele. Kasutajad saavad kasutada ka P2P-võrke reisimise, tervise, valitsuse, teaduse, spordi ja muuga seotud failide jagamiseks.
4. Ükski tõrkepunkt puudub
P2P-võrkudel pole ühtegi tõrkepunkti, mis muudab need vastupidavamaks kui traditsioonilised klient-server-võrgud. Traditsioonilises võrgus võib keskserveri rikke korral kogu võrk muutuda kättesaamatuks. Kui P2P-võrgus üks sõlm ebaõnnestub, saavad teised sõlmed normaalselt edasi töötada.
5. Anonüümsus
P2P-võrgud võivad pakkuda kasutajatele teatud määral anonüümsust. Kuna faile jagatakse otse kasutajate vahel, võib faili allika jälgimine olla keeruline. See võib olla kasulik kasutajatele, kes soovivad faile jagada ilma oma identiteeti paljastamata.
Kokkuvõtteks võib öelda, et P2P-võrgud pakuvad traditsiooniliste klient-server võrkude ees mitmeid eeliseid. Need on kiiremad, tõhusamad, pakuvad juurdepääsu laiale hulgale ressurssidele, neil pole ühtegi tõrkepunkti ja need võivad pakkuda kasutajatele teatavat anonüümsust.
P2P miinused
Kuigi P2P-võrgud pakuvad traditsiooniliste klient-server võrkude ees mitmeid eeliseid, nagu kiirem allalaadimine ja madalamad kulud, on ka mitmeid puudusi, millega tuleks arvestada.
Legaalsed probleemid
Üks P2P-võrkude suurimaid probleeme on autoriõiguste rikkumise võimalus. Kuna kasutajad saavad faile otse üksteisega jagada, võib olla raske kindlaks teha, kes vastutab autoriõigustega kaitstud materjali levitamise eest. See võib kaasa tuua kohtumenetluste üksikisikute või isegi tervete võrgustike vastu.
Turvariskid
P2P-võrgud võivad olla ka viiruste, pahavara ja muude turvaohtude kasvulava. Kuna faile jagatakse otse kasutajate vahel, puudub keskasutus, kes tagaks failide turvalisuse. See võib viia selleni, et pahaaimamatud kasutajad laadivad alla nakatunud faile, mis võib kahjustada kogu nende süsteemi.
Võrgu koormus
P2P-võrgud võivad samuti koormata võrguliiklust, eriti töörühmades või muudes seadetes, kus mitu kasutajat jagavad faile samaaegselt. See võib põhjustada võrgu aeglase kiiruse ja tootlikkuse vähenemise.
Tulemüüri probleemid
Tulemüürid võivad tekitada probleeme ka P2P-võrkude jaoks. Kuna faile jagatakse otse kasutajate vahel, võivad tulemüürid mõnikord failide edastamise blokeerida. See võib olla eriti problemaatiline ettevõtte seadetes, kus tundliku teabe kaitsmiseks kasutatakse sageli tulemüüre.
Failiedastuse laadimine
Teine P2P-võrkude puudus on failide edastamise potentsiaal. Kui mitu kasutajat laadib sama faili korraga alla, võib see võrku koormata ja aeglustada allalaadimiskiirust kõigi asjaosaliste jaoks.
Tundlik teave
Lõpuks võivad P2P-võrgud olla tundliku teabe jagamisel riskantsed. Kuna faile jagatakse otse kasutajate vahel, ei ole garantiid, et teave jääb konfidentsiaalseks. See võib olla eriti problemaatiline seadetes, kus privaatsus on muret tekitav, näiteks tervishoius või finantsasutustes.
Üldiselt, kuigi P2P-võrgud pakuvad mitmeid eeliseid, on oluline olla teadlik võimalikest puudustest ja võtta meetmeid nende leevendamiseks.
Rohkem lugemist
P2P tähistab peer-to-peer, mis on teatud tüüpi arvutivõrk, kus iga arvuti toimib nii serveri kui ka kliendina, tarnides ja vastu võttes faile ribalaiusega ning töötlemist, mis on jagatud kõigi võrguliikmete vahel (allikas: Britannica). P2P-d kasutatakse sageli digitaalsete meediumifailide levitamiseks ja see võimaldab detsentraliseeritud võrku, mis kasutab ressursse tõhusamalt kui traditsiooniline võrk (allikas: Britannica). Võrgustiku kontekstis on P2P viis, kuidas seadmed saavad omavahel suhelda võrdsetel tingimustel ja seda kasutatakse tavaliselt failide jagamiseks Internetis (allikas: TechRadar).
Seotud Interneti-võrgu tingimused